- Kiire tarne üle Eesti
- Turvaline ostukoht
- Klienditugi E-P 9-21
Sügis on tiigi jaoks oluline üleminekuaeg. Suvine soe ja aktiivne kasvuperiood hakkab lõppema, veetaimede kasv aeglustub, kalade aktiivsus väheneb ning samal ajal jõuab tiiki järjest rohkem langenud lehti ja muud orgaanilist materjali.
Just sügisel pannakse suuresti alus sellele, millisena näeme tiiki järgmisel kevadel.
Kui lehed, surnud taimeosad ja muu orgaaniline materjal jäävad talveks tiigi põhja, hakkavad need lagunema. Selle protsessi käigus kasutavad mikroorganismid vees lahustunud hapnikku ning orgaanilisest materjalist vabanevad toitained. Kevadel võivad need toitained soodustada vetikate kiiret kasvu.
Seetõttu ei tähenda sügisene tiigihooldus ainult tiigi „puhtaks tegemist“. Eesmärk on eemaldada liigset orgaanilist materjali, kontrollida seadmete seisukorda ning valmistada tiik ette külmaks perioodiks.
Suvel toimub tiigis aktiivne bioloogiline tegevus. Taimed kasvavad, kalad toituvad ja liiguvad aktiivselt ning mikroorganismid lagundavad orgaanilist materjali.
Sügisel muutub olukord kiiresti.
Temperatuur langeb, taimede kasv aeglustub ja tiiki hakkab kogunema rohkem surnud taimset materjali. Lehed langevad vette, vajuvad põhja ning hakkavad seal lagunema.
Lagunemine on loomulik osa tiigi ökosüsteemist. Probleem tekib siis, kui orgaanilist materjali koguneb rohkem, kui tiigi ökosüsteem suudab tasakaalustatult töödelda.
Selle tagajärjeks võib olla:
Seetõttu on sügis hea aeg probleemide ennetamiseks.
Üks olulisemaid sügisesi tiigihooldustöid on langenud lehtede eemaldamine.
Kui tiigi läheduses kasvavad lehtpuud, võib sügisel sattuda vette väga suur kogus lehti. Esialgu võivad need veepinnal ujuda, kuid üsna kiiresti imavad nad vett ja vajuvad põhja.
Põhja jõudnud lehti on märksa raskem eemaldada ning seal hakkavad need lagunema.
Lagunemisprotsessis kasutavad mikroorganismid hapnikku. Samal ajal vabanevad orgaanilisest materjalist toitained, mis võivad hiljem soodustada vetikate kasvu.
Kõige lihtsam on lehed eemaldada juba veepinnalt, enne kui need põhja vajuvad.
Selleks sobib tiigikahv, lehekorv või muu sobiv tiigihooldusvahend.
Kui lehti langeb väga palju, tasub kasutada tiigi lehevõrku.
Lehevõrk paigaldatakse tiigi kohale nii, et langevad lehed jäävad võrgu peale ega jõua vette.
See on eriti kasulik suuremate lehtpuude läheduses asuvate tiikide puhul.
Võrku tuleb siiski regulaarselt kontrollida. Märjad lehed muutuvad kiiresti raskeks ning väga suure lehemassi korral võib võrk vajuda vastu veepinda.
Kõige parem on eemaldada lehed võrgult enne, kui neid koguneb väga palju.
Kui tiigi ümbruses on palju lehti, ei tasu oodata esimese suure lehelangemiseni. Võrgu paigaldamine enne suuremat lehtede langemist muudab hilisema hoolduse lihtsamaks.
Kõiki lehti ei ole alati võimalik ära hoida. Mõni leht jõuab ikkagi vette.
Oluline on neid regulaarselt eemaldada.
Mida kauem lehed vees viibivad, seda rohkem vett nad endasse imavad ning lõpuks vajuvad nad põhja.
Põhjas segunevad lehed muu orgaanilise materjaliga ja hakkavad lagunema.
Üksikud lehed ei tekita tavaliselt probleemi. Probleem tekib siis, kui aasta-aastalt koguneb põhja suur kogus orgaanilist materjali.
Seetõttu tasub sügisel vaadata tiiki mitte ainult veepinna, vaid ka põhja seisukohast.
Kui põhjas on nähtavalt palju lehti ja lagunevat materjali, tasub vähemalt osa sellest eemaldada.
Sügisel tekib sageli küsimus, kas kõik tiigitaimed tuleks tagasi lõigata.
Vastus on: mitte tingimata.
Paljud veetaimed on kohastunud talvituma ning nende kõiki varsi ei ole vaja sügisel eemaldada.
Küll aga tasub eemaldada:
Eesmärk ei ole tiiki taimedest täiesti tühjaks teha.
Tiigitaimed on oluline osa tiigi ökosüsteemist. Nad pakuvad elupaiku ja varju ning aitavad siduda vees olevaid toitaineid.
Probleem tekib siis, kui surnud taimset materjali jääb tiiki liiga palju.
Vesirooside puhul võib sügisel eemaldada kollaseks muutunud ja lagunevad lehed.
Kui leht on veel terve ja roheline, ei ole vaja seda ainult kalendri järgi eemaldada.
Kui leht on aga juba surnud, hakkab lagunema ja vajub põhja, on selle eemaldamine mõistlik.
Samuti tasub eemaldada vanad õied ja tugevalt lagunevad taimeosad.
Vesirooside hoolduse eesmärk ei ole taime täielikult tagasi lõigata, vaid eemaldada see osa taimmassist, millest talveks enam kasu ei ole.
Kui tiigis on suvel taimestik väga tugevalt vohama hakanud, on sügis hea aeg seda kontrollida.
Liiga tihe taimestik tähendab, et tiiki koguneb rohkem taimset massi ning sügisel ka rohkem lagunevaid taimeosi.
Harvendamisel ei tasu eemaldada kogu taimestikku.
Eesmärk on leida tasakaal.
Tiigitaimed aitavad siduda toitaineid ja pakuvad tiigile loomulikku bioloogilist tasakaalu, kuid ülekasvanud taimestik võib muutuda ise probleemiks.
Kui tiik on madalam ja põhja on hästi näha, tasub sügisel kontrollida, kui palju sinna on kogunenud orgaanilist materjali.
Põhjas võib olla:
Kõike ei ole vaja korraga eemaldada.
Väljakujunenud tiigi puhul võib liiga põhjalik puhastamine häirida sealset elustikku ja bioloogilist tasakaalu.
Kui põhjas on aga väga suur kogus setteid või orgaanilist muda, võib olla vajalik põhjalikum puhastus.
Oluline on eristada tavapärast sügisest hooldust olukorrast, kus tiik on juba tugevalt mudastunud.
Tavaliselt mitte.
Terve ja väljakujunenud tiik ei vaja igal sügisel täielikku tühjendamist.
Tiigis elavad bakterid, mikroorganismid, putukad ja muud organismid. Samuti on põhjas ja erinevatel pindadel väljakujunenud bioloogiline kooslus.
Kui kogu tiik tühjendada, põhjakihid välja pesta ja kõik pinnad põhjalikult puhastada, eemaldatakse koos mustusega ka osa sellest bioloogilisest süsteemist.
Täielik puhastamine võib olla vajalik juhul, kui tiik on tugevalt mudastunud, vee kvaliteet on pikemat aega halb või tiigi konstruktsioon vajab remonti.
Tavapärase sügisese hoolduse eesmärk on pigem eemaldada liigne orgaaniline materjal ja jätta toimiv ökosüsteem võimalikult puutumatuks.
Sügis on väga hea aeg kontrollida üle kogu tiigitehnika.
Pump võib suve jooksul koguda enda ümber:
Kui pump töötab halvemini kui suvel, võib probleem olla lihtsalt ummistunud pumba sissevõtus või filtris.
Kontrollida tasub ka voolikuid ja ühendusi.
Vaata, kas:
Kui pump võetakse talveks välja, tuleb see puhastada ja hoiustada vastavalt tootja juhistele.
See sõltub tiigi süsteemist, pumbast, tiigi sügavusest ja sellest, kas tiigis on kalad.
Mõnes tiigis võib pump või aeraator aidata säilitada vee liikumist ja gaasivahetust.
Teises süsteemis võib talvine pumpamine olla ebasobiv, eriti kui veevool võib külmuda või pumba töö võib segada tiigi loomulikku temperatuurikihtide jaotust.
Seetõttu ei tasu kõigile tiikidele anda ühte universaalset juhist.
Kui pump jääb talveks tööle, tuleb kontrollida konkreetse seadme tootja soovitusi.
Kui pump eemaldatakse, tuleb mõelda ka sellele, kuidas tagada kaladele piisav hapnik.
Sügisel tasub üle vaadata kogu vee liikumise süsteem.
Kontrolli, kas voolikud on terved ja ühendused korralikult kinni.
Kui mõni voolik või ühendus lekib, on sügis hea aeg probleem parandada.
Talvel võib väike probleem muutuda suuremaks, sest külm ja jää mõjutavad materjale ning vee liikumist.
Samuti tuleb arvestada külmumisega. Kui torusse või seadmesse jääb vett ja see külmub, paisub vesi ning võib kahjustada ühendusi või seadmeid.
Kui tiigis elavad kalad, tuleb sügisel ja talvel pöörata erilist tähelepanu hapnikule.
Hapnikuprobleemid ei teki ainult suvel.
Sügisel hakkab suur hulk taimset materjali lagunema ning lagunemisprotsess tarbib vees lahustunud hapnikku.
Talvel lisandub veel jääkate.
Kui tiik külmub, väheneb gaasivahetus vee ja õhu vahel. Kui jää peale tekib paks lumekiht, väheneb ka valguse jõudmine vette.
Kõik see võib mõjutada vee hapnikutasakaalu.
Eriti oluline on see tiikides, kus on palju kalu.
Kaladega tiigis võib talvel olla kasulik kasutada õhupumpa või muud sobivat aeratsioonisüsteemi.
Aeratsioon aitab parandada gaasivahetust ja hoida vees hapnikutaset.
Õhupumba paigutamisel tuleb siiski arvestada tiigi sügavuse ja kaladega.
Väga sügavasse kohta asetatud tugev aeratsioon võib talvel tuua sügavamat ja külmemat vett üles ning segada tiigi loomulikku temperatuurikihtide jaotust.
Seetõttu peab talvine aeratsioon olema õigesti lahendatud.
Kui tiik talvel jäätub, ei ole hea mõte minna jääd jõuga lõhkuma.
Tugevad löögid kanduvad läbi vee ning võivad kaladele stressi tekitada.
Kui on vaja hoida jäävaba ala, tuleks kasutada selleks sobivat lahendust, näiteks aeraatorit, ujukit või muud spetsiaalset tiigiseadet.
Kaladega tiigi puhul on oluline tagada piisav gaasivahetus.
Kalade ainevahetus sõltub tugevalt vee temperatuurist.
Kui vesi muutub külmemaks, väheneb ka kalade aktiivsus ja toiduvajadus.
Seetõttu ei tohiks sügisel jätkata automaatselt sama söötmisrežiimi, mida kasutati suvel.
Toidu kogust tuleb vähendada vastavalt kalade aktiivsusele ja vee temperatuurile.
Külmas vees söömata jäänud toit on probleem, sest see vajub põhja ja hakkab lagunema.
See tähendab taas rohkem orgaanilist materjali ja toitaineid.
Koi puhul tuleb järgida konkreetse liigi, sööda ja vee temperatuuri soovitusi.
Kalade toitmise lõpetamine ei peaks toimuma lihtsalt kindlal kalendripäeval.
Olulisem on vee temperatuur ja kalade aktiivsus.
Külma vee korral aeglustub ainevahetus ning kalad ei vaja enam sama palju toitu.
Koi puhul kasutatakse sageli umbes 10 °C piiri orientiirina, kuid täpne vajadus sõltub kalade seisundist, liigist ja tiigi tingimustest.
Kõige tähtsam on mitte anda toitu, mida kalad enam aktiivselt ei söö.
Sügis on hea aeg teha tiigiveele kontroll, eriti kui suvel esines probleeme.
Kui tiigis oli:
siis tasub proovida välja selgitada probleemi põhjus.
Vajaduse korral võib kontrollida näiteks pH-d, KH-d ja muid veeparameetreid.
Vee testimine ei lahenda iseenesest probleemi, kuid annab infot selle kohta, mis tiigis tegelikult toimub.
Roheline vesi ei tähenda automaatselt, et tiik on „must“.
Samuti ei tähenda täiesti selge vesi automaatselt, et kõik veeparameetrid on korras.
Tiigi seisundit mõjutavad korraga paljud tegurid:
Seetõttu tasub probleemi lahendamisel otsida põhjust, mitte ainult sümptomit.
Sügisene tiigihooldus ei piirdu ainult veega.
Kontrolli ka tiigi ümbrust.
Tugevate vihmade ajal võib tiiki sattuda pinnast, väetisi, lehti ja muud orgaanilist materjali.
Kui vihmavesi voolab otse aiast tiiki, võivad sellega kaasa tulla ka toitained.
Need toitained võivad hiljem soodustada vetikate kasvu.
Kui märkad, et vihmavesi kannab tiiki mulda või muud materjali, tasub probleem lahendada enne talve.
Vaata, kas tiigi kaldad on pärast suve endiselt stabiilsed.
Kontrollida tasub:
Kui mõni koht vajab remonti, on sügis selleks sageli sobiv aeg.
Kui tiik on rajatud tiigikilega, tasub üle vaadata nähtavad servad ja võimalikud kahjustused.
Samuti tasub kontrollida juga, oja või muud veeringlust.
Kui kuskil on tekkinud leke, on parem see lahendada enne talve.
Talvel võib väike probleem muutuda suuremaks, sest külm ja jää mõjutavad materjale ning vee liikumist.
Tiigibakterid võivad olla osa tiigi hooldusest, kuid neid ei tasu käsitleda universaalse lahendusena.
Kui tiigis on suur kogus lehti, surnud taimi ja orgaanilist muda, tuleb kõigepealt vähendada selle materjali hulka.
Bakteritoode ei muuda suurt lehehunnikut lihtsalt olematuks.
Bioloogiline puhastus toimib kõige paremini siis, kui tiigi süsteemis on piisavalt pinda mikroorganismide kinnitumiseks, piisavalt hapnikku ja sobivad tingimused.
Seetõttu on oluline vaadata kogu süsteemi tervikuna.
Tiik ei ole ainult veega täidetud auk.
Hästi toimiv tiik on väike ökosüsteem.
Seal toimivad koos:
Iga osa mõjutab teisi.
Kui eemaldada liiga palju taimi, häirida põhja või pesta kogu süsteem korraga täiesti puhtaks, võib bioloogiline tasakaal ajutiselt nõrgeneda.
Sellepärast on parem teha regulaarset ja mõõdukat hooldust kui oodata mitu aastat ning seejärel proovida kogu tiiki ühe korraga „nulli“ puhastada.
Põhjalikum puhastus võib olla vajalik juhul, kui tiigi põhja on kogunenud väga suur kogus muda.
Samuti võib seda kaaluda siis, kui tiik on tugevalt kinni kasvanud, vee kvaliteet on pikemat aega halb või tiigi konstruktsioon vajab remonti.
Kui tegemist on kaladega tiigiga, tuleb põhjaliku puhastamise planeerimisel arvestada ka kalade ajutise ümberpaigutamise ja veeparameetrite muutumisega.
Mida suurem on tiik ja mida vanem on väljakujunenud ökosüsteem, seda rohkem tuleb vältida liigset häirimist.
Kevadine roheline vesi on sageli seotud toitainete ja sobivate kasvutingimuste kombinatsiooniga.
Kui sügisel jääb tiiki palju lehti ja surnud taimi, lagunevad need talve jooksul.
Lagunemisel vabanevad toitained.
Kui kevadel tõuseb temperatuur ja valguse hulk suureneb, võivad vetikad neid toitaineid kasutada.
Seega võib sügisene lehtede ja surnud taimeosade eemaldamine vähendada üht võimalikku toitainete allikat.
See ei garanteeri, et kevadel rohevetikaid ei teki, kuid aitab vähendada liigse orgaanilise aine kogunemist.
Langenud lehed ja surnud taimeosad
↓
Lagunemine
↓
Hapnikutarve suureneb
↓
Orgaanilise materjali lagunemisel vabanevad toitained
↓
Talvine ja kevadine bioloogiline koormus
↓
Kevadel soodsamad tingimused vetikate kasvuks
↓
Rohelisem või hägusem vesi
Selle ahela esimesi samme on sügisel kõige lihtsam mõjutada.
Sellepärast ongi sügisene tiigihooldus ennetav tegevus.
Septembris tasub alustada rahulikult.
Septembris on veel piisavalt soe, et vajalikud hooldustööd mugavalt ära teha.
Oktoobris muutub lehtede eemaldamine tavaliselt kõige olulisemaks.
Kui tiigi läheduses on palju lehtpuid, tasub just oktoobris olla hooldusega järjepidev.
Novembris on suurem osa lehtedest tavaliselt juba langenud.
Siis tasub teha viimane põhjalikum kontroll.
Sügisel ei tasu teha kõike lihtsalt „igaks juhuks“.
Väldi liigset puhastamist, kui selleks puudub vajadus.
Ära eemalda kogu tiigitaimestikku.
Ära pese kogu tiiki ja filtrisüsteemi korraga täiesti puhtaks.
Ära sööda kalu rohkem ainult sellepärast, et nad veel söövad.
Ära jäta suuri koguseid lehti ja surnud taimmassi põhja.
Ära lõhu talvel jääd jõuga.
Ära eelda, et üks toode või üks hooldusvõte lahendab kõik tiigi probleemid.
Kõige paremini toimib mitme väikese hooldustegevuse kombinatsioon.
Sügisene tiigihooldus ei tähenda seda, et tiik tuleb enne talve täielikult tühjaks teha ja kõik taimed välja võtta.
Kõige olulisemad tegevused on hoopis lihtsamad: eemalda liigsed lehed, kontrolli surnud taimeosi, hoia taimestik tasakaalus, kontrolli pumpa ja filtrit, jälgi vee kvaliteeti ning mõtle läbi kalade ja hapniku talvine hooldus.
Kõige olulisem on eemaldada võimalikult palju sellist orgaanilist materjali, mis muidu jääks talveks tiiki lagunema.
Hea sügisene hooldus aitab vähendada kevadel tekkivaid probleeme, kuid ükski hooldusvõte ei garanteeri automaatselt kristallselget vett.
Tiigi seisund sõltub kogu süsteemist – vee mahust, taimedest, kalade arvust, filtreerimisest, hapnikust, toitainete hulgast, päikesevalgusest ja orgaanilise materjali kogusest.
Seetõttu tasub tiiki vaadata tervikuna.
Hea kevadine tiik algab tegelikult sügisel.